Sir Edmond Halley artikkel originaalkujul väärib kindlasti avamist! Allpool on skullsinthestars, 15. detsembril 2011 ilmunud blogipostitus, kus ta seda artiklit kommenteerib.

Kui teadusajalugu piisavalt uurida, siis selgub, et see, mille poolest teadlased kõige kuulsamad on, pole sageli üldsegi mitte nende ainus huvipakkuv avastus ega kõige põnevam asi, mida nad on teinud! Ühe teadlase kõige suuremad avastused võivad varjutada ja varjata midagi, mis võib olla väga intrigeeriv ning mõjutab meid tänapäeval olulisel määral. Tuntuim näide selle kohta on Albert Einstein: eelkõige on ta tuntud oma relatiivsusteooria tõttu, kuid vähesed inimesed väljaspool teadust teavad, et ta andis olulise teoreetilise panuse ka kvantmehaanikasse ja statistilisse mehaanikasse – ja kõike seda samal aastal!

Vähem tuttavaks näiteks on Sir Edmond Halley (1656-1742). Tõenäoliselt tunneb tavainimene teda Halley komeedi järgi - ta ei olnud küll antud komeedi avastaja, kuid oli esimene, kes mõistis, et 1682. aastal ilmunud komeet on sama objekt, mida oli vaadeldud ka aastatel 1531 ja 1607. Ta ennustas, et komeet naaseb 76 aasta pärast. Seda ennustust, mille aluseks olid Newtoni gravitatsiooni- ja liikumisseadused, kinnitas 1758. aastal Saksa põllumees ja astronoom Johann Georg Palitzsch. Halley oli väga edukas astronoom ning 1720. aastal sai temast Ühendkuningriikide teine kuninglik astronoom.

Mida Halley kohta tihti aga ei teata, on tõsiasi, et ta veetis väga palju aega sügaval vee all! Aastatel 1714–1716 ilmunud Philosophical transactions 29. köites avaldas Halley oma katsetulemused uutest viisidest, kuidas vee all mugavalt töötada, pealkirjaks poeetiline „Vee all elamise kunst". Selles töös täiustas Halley olemasolevate sukeldumiskellade mudeleid, mõjutades veel aastaid pärast selle avaldamist tehnikaid, mida merealused töölised rakendasid.

Üheks vanimaks võtteks pikka aega vee all viibida on sukeldumiskella kasutamine. Lihtsalt öeldes koosneb see mettalist valmistatud „kellast", mis on altpoolt avatud ning hoiab õhku enda sees. Kui kell on piisavalt raske, ületab selle mass selle ujuvuse, tänu millele saab see väga sügavale vajuda.

Selliste kellade kasutamisel on väga-väga pikk ajalugu: Kreeka filosoof Aristoteles (384 e.m.a – 322 e.m.a) viitas sellisele seadmele ka oma teoses „Probleemid", alapeatükis „Kõrvadega seotud probleemid”*:

Tundub, et hingeõhk liigub spontaanselt väljapoole; järgmiseks peame kaaluma, kas ka sissehingamisega on nii. Tõenäoliselt on, sest see võimaldab sukeldujatel vee alla lastud kellas võrdlemisi hästi hingata. Kell ei täitu veega, vaid hoiab enda sees õhku, sest see surutakse otse vette. Kui see püstisest asendist kõrvale kaldub, voolab vesi aga sisse.

Lisaks leiab sukeldumiskellade varasemate kirjelduste seast legendi, mille kohaselt Aleksander Suur laskus sellise seadmega Vahemere sügavustesse. Kõige esimene hästi dokumenteeritud sukeldumiskella kasutamine leidis aga aset alles renessansiajal - tegu oli üllatavalt kaasaegsee aardejahiga!

Itaalias asuv Nemi järv on väike vulkaanilise päritoluga järv, mis asub Roomast umbes 19 miili lõuna pool. Seal tegutsevate kalurite võrkudesse olid aastate jooksul kinni jäänud kummalised puidust ja pronksist esemed, mis pärinesid ilmselt mingitelt vee alla jäänud ehitistelt. Aastal 1435 palkas lähedal asuva lossi omanik kardinal Prospero Colonna sukeldujad järve sügavusi uurima.

Sukeldujad avastasid ja tõid pinnale osa Rooma keisrile Caligulale kuulunud kahe lõbusõidulaevadest - see tuvastati muidugi palju hiljem. Projektile said saatuslikuks selle hind ja järve sügavusse sukeldumise keerukus.

Täpselt 100 aastat hiljem, 1535. aastal, taasalustas Bologna härrasmees kapten Francesco de’ Marchi uuesti uurimistöödega, eesmärgiga uppunud laevad üles tõsta. Ta palkas abiliseks Gugielmo da Lorena, kes oli konstrueerinud kaasaskantava sukeldumiskella; seda seadet kirjeldati ühes 1839. aasta ajakirjas** järgmiselt:

Tema sõnul on tegu ümmarguse vannikujulise tammepuust anumaga, mis on kahe sõrme paksune, viie peopesa pikkune ja kolme peopesa laiune. See on ühest otsast avatud ja teisest kinnine; Anumat tugevdasid kuus rauast rõngast ning alumisse otsa oli paigaldatud üks pliist rõngas, mis kellal vajuda aitas; anuma väline külg kaeti pigi ja rasvaga, et see oleks vettpidav. Sukeldumiskella seinas oli ka paks klaasitükk (nii tihedalt sisse ehitatud, et vesi ei saanud kuidagi sisse lekkida), mille kaudu sukelduja nägi vees olevaid esemeid. Näib, et seade asetatakse sukelduja pea kohale ning seda hoidsid kinni sukelduja õlgadele toetuvad ja kella siseküljele kinnitatud raudosad. Nii saab sukelduja vabalt oma käsi kasutada. Suurema turvalisuse huvides oli sukelduja kinnitatud ka vööga, mis käis jalge vahelt läbi ning oli eest pandlaga kinnitatud ent kiiresti eemaldatav.

1909. aasta artikkel*** ajakirjas Scientific American avaldati ka selle seadme tõlgendus läbi kunstniku silmade:

Lorena poolt välja töötatud seadme ehitus näib olevat unustatud tema enda soovi tõttu leiutist saladuses hoida, kuid järgmise paari sajandi jooksul hakati sukeldumiskellasid ja muid vahendeid sügavuste uurimiseks siiski üha rohkem kasutama. Siinkohal saame lasta Sir Edmund Halley'l loo üle võtta, tuues ära ca 1714 kirjutatu:

Et võimaldada inimestel vee all töötada, on välja pakutud ja töötatud mitmeid meetodeid ja mootoreid. Kuna värske õhu hingamine on selles välja hingatud õhu keskkonnas elu säilitamiseks hädavajalik, on selle Pabulum Vita sukeldujani kandmiseks välja mõeldud mitmeid viise. Kui sukelduja värsket õhku juurde ei saa, peab ta viivitamatult pinnale pöörduma või hukkub.

Oleme kuulnud saareriikides elavatest käsna-sukeldujatest, kes kannavad endaga kaasas õliga kaetud käsnasid, mida suus hoitakse. Kuid kui arvestada, kui väike õhukogus peitub käsna poorides, ning kuidas see väike hulk rõhu toimel kokku surutakse, ei saa uskuda, et selline varu võib sukeldujat pikka aega elus hoida.

See on huvitav idee, millest ma polnud varem kuulnudki! Arvatavasti hoidis käsnal olev „õli" selle sees olevat väikest kogust õhku kinni ning hoiab vett väljas. Tänu sellele on sukeldujal võimalus vee all olles imeda käsnast väike kuid potentsiaalselt elupäästev kogus õhku. Sellel ideel on aga piirid, mida Halley ka üsna nutikalt iseloomustab:

Kuna katse käigus leitakse, et inimese kopse ja hingetoru kujutavas põies ning torus olev gallon õhku muutub veidi rohkem kui ühe minuti jooksul hingamise jaoks kõlbmatuks; ja kuigi selle elastsus muutub vähe, kaotab õhk kopse läbides oma elujõulise vaimu ja muutub võimetuks sarnaselt kaevanduste ümbruses leiduvale meediumile, mis on surm neile, kes seda sisse hingavad; see kustutab hetkega kõige eredama leegi või hõõguva söe või kuuma raua punase sära.

Siin viidatakse söekaevandustes leiduvale mürgisele gaasile, millel on mitmeid erinevaid liike: must gaas, järelgaas, tulegaas, haisgaas, valge gaas. Must gaas koosneb eelkõige kõrge kontsentratsiooniga süsinikdioksiidist, täpsemini inimese hingamisel eralduvast gaasist – Halley oli selle seose loomisel kaval.

Ma ei hakka näitama, mida õhk kopsudesse sattudes kaotab või mida see verele Aspera Arteria kõige hullemate tagajärgede korral edastab; see on kapillaaride-veresoonkonnaga nii tihedalt läbi põimunud. Veelgi vähem soovin ma selgitada, kuidas see täpselt toimib, sest seni pole avastuste läbi veel tõestatud, et veenide ja arterite lõplikeud harud on hingetoruga ühenduses, kuigi mikrosoobi järgi see nii paistab. Eelistan aga jätta selle küsimuse mõnele uudishimulikule anatoomile, kes kopsude struktuuri paremini mõistab; teen eelnimetatud eksperimendist vaid järelduse, et ilma käsnata paljas sukelduja ei saa vees ilma lämbumata üle paari minuti olla (nagu ma kunagi Florida indiaanlasi Bermudas tegemas nägin) ning ka käsnaga mitte palju kauem. Ning seda vaid läbi harjutamise ja praktika - tavalised inimesed hakkavad üldjuhul umbes poole minuti pärast lämbuma. Lisaks: kui sügavus on märkimisväärne, võib kogemuse põhjal öelda, et vee surve veresoontele väljendub verest punastes silmades ning põhjustab sageli vere sülitamist.

Lühidalt tahab Halley öelda, et inimesed ei suuda ilma abivahenditeta kaua vee all ellu jääda. Õnneks eksisteeris juba tema päevil muid meetodeid pikemalt sügavustes viibimiseks, kuid neil kõigil olid omad piirangud:

Vee all pikema aja veetmiseks on mõned välja mõelnud kahekordsed painduvad torud, mis suunavad õhu sukeldujat ümbritsevasse õõnsusse, moodustades justkui soomusrüü, tänu millele suudab sukelduja vee survet taluda ning tema rind saab puhkust. Värske õhk surutakse alla lõõtsaga või muu meetodi abil ühest torust alla ning väljahingatud õhk naaseb teisest - siin võib tuua paralleeli arterite ja veenidega. Sellest tõepoolest piisab väikeste sügavuste jaoks, mis ei ületa 12-15 jalga, kuid kui sügavus ületab kolme sülda, ütleb kogemus, et see meetod muutub teostamatuks, sest kuigi torud ja ülejäänud aparaat võivad selle ülesande jaoks piisavad olla, siis vesi, mille kaal muutub märkimisväärseks, surub nii tugevalt paljastele või isegi kaetud jäsemetele, et takistab nende vereringlust; ka surub see nii suure jõuga kõikidele torude ühenduskohtadele, mille kest on naha või muu taolisega tihedaks tehtud, et kui neis leidub väiksemgi defekt, täitub kogu mootor koheselt veega. See vesi tormab sisse nii vägivaldse kiirusega, et seab ohtu ka vee all oleva mehe elu, kes võib uppuda enne, kui ta jõutakse välja tõmmata. Mõlemal juhul suureneb oht sügavuse kasvades. Peale selle, et mees, kes on niimoodi oma raskesse anumasse suletud, ei saa olla väga kohmakas ja väheaktiivne, sest peab ellu viima seda, milleks ta veepõhja on saadetud.

Vee rõhk suureneb sügavusega ja on 30 jala sügavusel atmosfäärirõhust kaks korda suurem. Halley poolt kirjeldatud skeemi põhjal on sukelduja vooliku abil veepinnaga ühendatud, mis tähendab, et sukeldumisseadme sisemus on madalama rõhu all kui selle välisküljed ning igasugune leke põhjustab kiiret ja potentsiaalselt surmavat vee sissevoolu. Aga mida siis teha, kui soovitakse uurida sügavamaid veekogusid?

Nende ebamugavuste kõrvaldamiseks mõeldi järgmiseks sukeldumiskellale, mille abil sukelduja toimetatakse ohutult mis tahes mõistlikule sügavusele ja ta võib vee all viibida rohkem või vähem aega, olenevalt sellest, milline on kella võimsus. Seda on kõige mugavam saavutada kärbitud koonusega, mille väiksem ots on suletud ja suurem avatud; ja see peaks olema pliiga varustatud ning niimoodi riputatud, et see koos õhuga vee alla vajuks, suurem ehk avatud ots allapool. Kella põhi peaks olema horisondiga võimalikukt paralleelne, et veepind ühe korraga sulguks.

Selguse mõttes: „kärbitud koonus" on lihtsalt koonus, mille tipp on mingilt kõrguselt ära lõigatud:

Selle seadme all olev sukelduja vajub koos kaasasoleva õhuga soovitud sügavusele; ja kui seadme õõnsuses on suur hulk õhku, võib üks mees viibida viie või kuue sülla sügavuses ilma suuremate ebamugavusteta vähemalt tunni.

Sülla pikkus on 6 jalga, mis tähendab, et Halley-aegsed sukeldumiskellasid kasutati umbes 36 jala sügavusel.

Sügavuse suurenedes aga õhk tõmbub kokku vastavalt seda kokkusuruva vee kaalule: nii umbes kolmekümne kolme jala sügavusel on kell poolenisti vett täis, kusjuures seda mõjutav rõhk on siis võrdne atmosfääri omaga; kõigil teistel sügavustel on kella ülemisse osasse kokku surutud õhu poolt hõivatud ruum võrdne mahuti  alumise osa ruumiga, mis on täidetud veega, kui sügavus on kolmkümmend kolm jalga.

Sügavuse suurenedes vee rõhk tõuseb ja see surub sukeldumiskellas oleva õhu kokku.

Ja see kokku surutud õhk, mida sisse hingatakse, tungib peagi kõikidesse kehaõõnsustesse ning selle mõju on väike, kui kellal lubatakse laskuda piisavalt aeglaselt.

Sisuliselt on tegu dekompressiooniga seotud probleemide varajase kirjeldusega. Sukeldumiskell tuleb aeglaselt alla lasta, et keha saaks rõhumuutusega kohaneda.

Ainus ebamugavus, mis sellega kaasneb, on kõrvades, mille sees on ainult väljapoole avanevad õõnsused. Neis asuvad poorid on nii väikesed, et ei lase isegi õhul endal sisse pääseda, välja arvatud juhul, kui neid laiendab märkimisväärne jõud. Seetõttu hakkab kella esimesel laskumismeetritel iga kõrv tundma survet, mis muutub järk-järgult valusaks, justkui oleks sulg jõuga kõrva torgatud; Kuni lõpuks jõud, mis ületab poore kinnisena hoidva takistuse, annab survele järele ja laseb kokkusurutud õhul sisse pääseda - tekib kergus.

Halley tundub laskumisel tuntava kõrvavalu osas väga konkreetne: kust ta teab, milist tunnet põhjustab kõrva torgatud sulg??!!

Blogger’s interpretation of Sir Edmund Halley’s leisure time.

Kella veelgi sügavamale laskudes valu uueneb ja samal viisil taas leeveneb. Vastupidi: kui seade uuesti üles tõmmata, pääseb kokkusurutud õhk nendest õõnsustest palju lihtsamini välja ning isegi ilma valuta. Võib arvata, et see kuulmiskäikudele mõjuv jõud kahjustab kuulmisorganeid, kuid kogemus seda ei näita. Veelgi ebamugavam on antud seadme puhul see, et sellesse sisenev vesi surub suurema osa õhust (vastavalt eelnimetatud reeglile) nii väikesesse ruumi kokku, et see kiiresti kuumeneb ja hingamiseks kõlbmatuks muutub. põhjusel, mistõttu seda tuleb seda sagedasti vahetada. Lisaks on sukelduja on peaaegu üleni veest ümbritsetud, ning ei suuda selle külma kaua taluda.

Seega kirjeldab Halley, et temaaegsete sukeldumiskelladega on kaks suurt probleemi. Esiteks tuleb õhku üsna tihti vahetada, nõudes kella veest välja tõstmist - see aga on nii raske seadme puhul tülikas töö. Teiseks täitub kell peamiselt veega, sest selles olev õhk surutakse kokku, jahutades sukeldujad kiiresti, mistõttu peavad nad niikuinii varsti pinnale naasema. Mõlema probleemi lahendamiseks uuendas Halley traditsioonilist kella geniaalsel moel:

Olles seotud afääriga, mis nõudis pikemat vee all viibimist, leidsin, et tavalise sukeldumiskella kasutamisega kaasnevate raskuste vältimiseks tuleb leiutada mõned vahendid sellesse õhu edasitoimetamiseks; Selle tulemusel mite ainult ei värskendataks kellas olevat õhku, vaid ka selles olev vesi tõrjutaks täielikult välja - olenemata sellest, millisel sügavusel kell asub. Selle leiutasin nii lihtsalt, et võib imestada, et keegi pole selle peale varem mõelnud. Nii saab andma õhku mere põhja mistahes soovitud koguses. Minu seadme kirjeldus on järgmine.

Kell, mida kasutasin, oli valmistatud puidust ning selle ruumala oli umbes 60 kuupjalga. See oli kärbitud koonuse kujuline; ülaosa läbimõõt oli kolm jalga ja alumise osa läbimõõt viis jalga. Katsin kella nii raske pliiga, et see jäi vajudes tühjaks, ning jaotasin raskuse selle põhja ümber nii, et kell laskuks alati veepinnaga risti asetsevalt. Ülaosasse kinnitasin aknaks tugeva kuid läbipaistva klaasi, mis laseb ülevalt tulevat valgust sisse; lisaks paigaldasin ülesse ka ventiili, et lasta väljahingatud kuumal õhul põgeneda. Kella alla, umbes saja jardi sügavusele, kinnitasin kolme köie abil raskusega varustatud plaadi. Köitele asetasin umbes sada raskust, et need paigal püsiksid. Selle seadme riputasin laeva masti külge, ning trosside abil oli seda võimalik üle parda või laevale tagasi kanda, vastavalt vajadusele.

Seega olid Halley esialgsed täiustused üsna lihtsad: raskustega plaat, mis rippus kella all, et see küljele ei kalduks ja õhku välja ei laseks; ülaosas aken valguse sisselaskmiseks ja kraaniga ventiil kuuma õhu väljalaskmiseks.

Tõeliseks uuenduseks oli aga see, kuidas Halley kella värske õhuga varustas:

Selle kella õhuga varustamiseks lasin paar 36-gallonilist tünni pliiga katta, et need tühjadena vee alla vajuks; igaühe põhjas asus auk, mis laskumisel, mil õhk kokku surutakse, vett sisse laseb ning uuesti veepinnale tõustes sellel välja pääseda lubab. Nende tünnide ülemises osas olevasse auku kinnitasin raskustega nahast vooliku, mis oli mesilasvaha ja õliga korralikult kaetud ja piisavalt pikk, et langeda allapoole tünni põhjas asuvat auku; seega ei pääse tünnide ülemises osas olev õhk välja, välja arvatud juhul, kui nende voolikute alumine ots üles tõstetakse.

Kui õhutünnid olid sel viisil ette valmistatud, lisasin neile köied, et panna need vaheldumisi tõusma ja langema, justnagu kaks kaevuämbrit. See oli nii lihtne, et kaks meest, kes kasutasid vähem kui poole oma jõust, suutsid teha kogu nõutava töö. Õhutünnide laskumisel juhtisid voolikuid kella alumisse serva kinnitatud rõngad, tänu millele nendest joontest allapoole libisedes jõudis õhuvoolik hõlpsalt sukelduja käe juurde, tänu millele sai sukelduja need vastu võtta ja vooliku otsa kella sisse viia. Niipea kui vooliku ots jõudis kellas veepinnast kõrgemale, puhuti kogu õhutünni ülemises otsas olnud õhk suure jõuga kella sisse, samal ajal kui vesi sisenes õhutünni põhjas oleva augu kaudu tünni.

Seeläbi saavutas Halley meetodi, mille abil sukeldumiskella sisse kokkusurutud õhku juurde anda! Sukeldumiskella laskudes täitub see atmosfäärirõhul oleva õhuga, mida sügavamale laskudes kokku surutakse, mille tulemusena täitub sukeldumiskell osaliselt veega. Et seda vett kellast välja suruda, tuleb kella täiendavalt suruõhuga varustada. Halley ajal polnud selleks aga mehaanilisi vahendeid. Halley lahendas selle probleemi, lastes veel suruda õhku tünnidesse, mis toimsid samuti miniatuursete sukeldumiskelladena! Kui tünni ülaosa külge kinnitatud vooliku ots tünni kohale tõsta, surutakse õhk vee poolt välja ja see liigub sukeldumiskella sisse. Kasutades ühe sukeldumise jooksul mitut järjestikust tünni, saab kella täielikult õhuga täita.

See ei võimaldanud mitte ainult sukeldumiskella sisemust kuivana hoida, vaid andis tulemuseks ka pideva värske õhu juurdevoolu:

…ja niipea, kui ühe õhutünni õhk oli vastu võetud, lasti järgmine õhutünn signaali peale alla. Niimoodi õhutünne üles-alla saates oli võimalik õhku nii kiiresti ja palju transportida, et olen ise olnud üks viiest, kes on korraga üheksa või kümne sülla sügavusel vee all koos olnud ilma igasuguste halbade tagajärgedeta. Oleksin võinud seal jätkata nii kaua kui oleksin tahtnud.

Pidage meeles, et kõik see toimus 1700. aastate alguses: viis inimest veetsid vee all, umbes kuuekümne jala sügavusel, poolteist tundi! Halley disain võimaldas veeta selle aja suhteliselt - isegi üllatavalt - mugavalt:

Pealegi hoiti kogu kellaõõnsus veest täiesti vaba, nii et ma istusin riietatult põhja lähedal asuval pingil. Märkasin vaid, et alla tuli laskuda algul järk-järgult, umbes 12 jalga korraga, seejärel peatuda ja sisenenud vesi välja lasta, võttes vastu kolm või neli tünni värsket õhku, enne laskumist jätkates. Kui jõudsin planeeritud sügavusele, lasin ma kella ülaosas asuva ventiili abil välja palju kuuma väljahingatud õhku - täpselt nii palju, kui palju õhutünnidest kella sisse jahedat õhku juurde tuli. Läbi vooliku ava, mis oli küll väga väike, sööstas õhk nii suure kiirusega kella sisse, et oleks suutnud ka merepinna tormiseks muuta ja valge vahuga katta, vaatamata meie kohal asuva vee suurele raskusele.

Nii leidsin, et suudan seal teha kõike, mida meie all asuvaga oli vaja teha; ja et raskustega plaadi eemaldamisel oleks võimalik kella läbimõõdu ulatuses tekitada merepõhja kuiv koht. Klaasakna kaudu jõudis meieni nii palju valgust, et kui meri oli selge ja eriti kui päike paistis, nägin ma suurepäraselt kirjutada või lugeda, võimaldades palju paremini meie all olevaid asju kinnitada või üles viimiseks kinni hoida. Ja õhutünnide tagastamise ajal saatsin sageli veepinnale käske, mis olid kirjutatud rauast pliiatsiga väikestele pliiplaatidele ja mis juhendasid, kuidas meid vajaduse korral ühest kohast teise liigutada. Muul ajal, kui vesi oli rahutu ja tihe, oli allpool pime nagu öö; kuid sellisel juhul olen suutnud hoida kella sees küünalt põlemas nii kaua vaja hoolimata leegi ülalpidamiseks vajaliku õhu suurest kulust.

Vau. Pideva õhu juurdevooluga suutis ta sukeldumiskellas isegi valgusallikat kasutada!

Halley lõpetab oma arutelu ettepanekutega, kuidas tema uut sukeldumiskella võiks kasutada, kuid lisab ka oma ideede võimaliku edasiarenduse:

Minu arvates on see leiutis, mis on erinevateks rakendusteks kohaldatav (pärlite püüdmine, korallidele sukeldumine, käsnade ja muude sarnaste kogumine), kasutatav palju suuremates sügavustes kui seni võimalikuks peetud. Samuti saaks seda kasutada sildade, muulide jms paigaldamiseks ja kivipõhjade tasandamiseks; ka laevapõhjade puhastamiseks ja küürimiseks, kui merel on vaikne ilm. Kuid kuna mul pole nende asjadega kogemusi, jätan need proovimiseks neile, kes soovivad. Ma ütlen ainult, et täiendava väljamõeldusega olen leidnud, et sukeldujal pole võimatu väljuda meie seadmest, sellest kaugele, kui talle pideva vooluga voolikute abil õhku edastatakse; need voolikud juhataksid ta ka tagasi kella juurde. Aga sellest ehk edaspidi.

Sukelduja võiks kõndida mööda merepõhja, kasutades sukeldumiskellalt suruõhku saamiseks voolikut! Allpool on on toodud illustratsioon Halley süsteemist koos mobiilse sukeldujaga 1822. aasta raamatust****:

Siin on veel üks kujutis 1839. aasta entsüklopeedia kaudu:

Halley seade pälvis inseneride ja sukeldujate suure tähelepanu. Näiteks ilmus 1732. aastal ajakirjas Philosophical Transactions hr Martin Triewaldi kiri „Mehaanikakapten ja sõjaväearhitekt Tema Rootsi Majesteedile”, milles kiidetakse Halley disaini ja soovitatakse „väikesi täiendusi”:

Omades ainsana privileegi sukelduda kõikjal Läänemere rannikul, mis kuulub tema Rootsi Majesteedile, on meil võimalus sukeldumiskella ja õhutünnidega erinevatel sügavustel katseid teha, vastavalt selle austatud härrasmehe dr. Edmund Halley 1716. aasta seadmele, kuid mõningate väikeste täiendustega.

Kogemus on mind veennud, et mitte ükski leiutis, mis on rajatud mistahes muule põhimõtetele peale Campana Urinatoria (sukeldumiskella), ei oleks üheski märkimisväärses sügavuses kasulik; või et ükski teine leiutis hoiaks sukelduja ohutult elus. Lühiduse huvides ei hakka ma teiste leiutistega kaasnevaid paljusid takistusi mainima - märgin ära vaid veesoomuki, milles vähimagi lekke korral upub inimene hetkega. Kui sukeldumiskellaga selline õnnetus juhtus, nagu minu teadmiste kohaselt ühe korra on olnud, kui sukelduja oli 12 sülla sügavusel vee all ja kella sisse tekkis üsna suur auk tänu vrakile, mida uuriti. Õhk tormas kellast välja sellise jõuga, mis hämmastas pealtvaatajaid justkui keeva veepinnaga ning põhjuseta kardeti, et kellas olnud mees uppus. Mees aga asetas käe augu ehk lekke peale selle katmiseks ja andis märku, et kell üles tõstetaks. Seda tehti nii lihtsalt ja turvaliselt, nagu poleks temaga õnnetust juhtunudki, sest vesi oli lekke tõttu tõusnud vaid umbes poole jala võrra.

Kuigi edaspidi arendati Halley kella veelgi, oli see jätkuvalt äratuntav ning seda kasutati hämmastavalt palju ka aastaid hiljem. Kas mäletate neid lõbusõidulaevu Nemi järves ning katseid neid uurida ja tõsta? 1909. aasta Scientific American artiklis*** öeldakse:

Aastal 1827 tegi veel kord erinevaid katseid üks insener Annesio Fusconi, kes kasutas Halley sukeldumiskella, kuid tulemused olid ebarahuldavad.

Leiame, et Halley sukeldumiskella kasutati ja sellele viidati veel 1827. aastal - üle saja aasta pärast Halley esimesi katseid!

Halley teaduslik looming on seetõttu mõneti veider. Tema ennustused Halley komeedi kohta, mille järgi teda tänapäeval tuntakse, said tõeks alles pärast tema surma. Kuid tema töö sukeldumiskellade täiustamisel, mida tema eluajal ja ka sajand hiljem kasutati ja kiideti, on tänapäeval peaaegu täielikult unustustehõlma langenud. See on õppetund selle kohta, kuidas mõista, et ühe teadlase elu ja töö on sageli palju enamat kui see väike osa, mis ta kuulsaks on teinud.

Aga mis juhtus Nemi järve ääres? 1909. aasta Scientific American'i artikkel järeldab pessimistlikult:

Päev, mil need Caligula alused maale tuuakse, on arheoloogilises kalendris tõesti punase tähega päev; kuid arvestades nii nende seisundit kui ka sügavust, võime kahelda, kas see päev üldse kunagi kätte jõuab.

Tegelikult saadi need alused kätte, kuigi oodatust täiesti erineval viisil! 1927. aastal andis Benito Mussolini käsu Nemi järv kuivendada, et lõbusõidulaevad ilmale tuua. Protsess viidi lõpule alles 1932. aasta oktoobris, kuid see paljastas hämmastavad laevad, mis olid palju suuremad kui Rooma ehitusviiside põhjal võimalikuks peetud. Esimene laev (Prima Nave) oli 230 jalga pikk ja 66 jalga lai, teine (Seconda Nave) aga 240 jalga pikk ja 79 jalga lai.

Nemi ship hull, c. 1930. Note the figure in foreground for scale (source).

Kahjuks hävisid mõlemad laevad 31. mail 1944 Teise maailmasõja ajal tulekahjus, kuigi tulekahju põhjus on ebaselge. 1995. aastal asutati organisatsioon Association Dianae Lacus, et laevad Itaalia mereväe olemasolevate plaanide järgi taasehitada, kuid projekt näib olevat ootel. Loodetavasti seda tulevikus aga jätkatakse, sest Nemi laevad, nagu ka Halley sukeldumiskell, on olulised ajaloo osad, mida ei tohiks unustada.

************************

* Aristotle, Problems, Book XXXII.

** “Trajan’s palace in the lake of Nemi,” The Penny Magazine (1839), 23-24. 

*** St. Clair Baddeley, “Caligula’s galleys in the lake of Nemi,” Scientific American Supplement 1737 (1909), 249-251.

**** Curiosities for the Ingenious (Thomas Boys, Ludgate Hill, 1822, 2nd edition).

^ London Encyclopædia, vol. 7 (Thomas Tegg, London, 1839), p. 351.

^^ Martin Triewald, “Concerning an Improvement of the Diving Bell,” Phil. Trans. 39 (1735-36), 377-383.

***************************************